Vaheaeg järelblogi

Vaheaeg möödus kiirelt ning puhates. Juba vaheaja esimesel päeval seilasime perega Soome koju, kus tähistasime ka jõule. Meie Soome kodu lähedal eleb üks Isa kolleeg, kes on juba üle kaheksakümne aasta vana ja tal oli hetkel tervis halb, seega palus ta, et mina ja mu vend tema koera Veeraga jalutamas käiksime. Olime ettepanekust vaimustuses ja hea meelega nõus. Käisime selle musta labradoori tüdrukuga iga päev selle nädal aja jooksul mis me Soomes veetsime jalutamas. Veera on hästi õpetatud jahi koer. Ta kuulas ilusti sõna, oskas istuda, käppa anda, lamada. Esialgu oi ta küll meie eesti keelsete käskluste peale veidi segaduses, kuid lõpuks harjus ta nii meie kui ka meie keelega ilusti ära. Jalutasime iga päev oma tund aega ja vavastasime palju uusi kohti mille olemas olu me nendes Soome metsades veel ei teadnud. Kõige koomilisem oli see, et see vana mees, kelle nimi on Väino üritas meiega iga kord juttu tehea, kui Veerat koju tagasi viisime. Mina ja mu vend ei oska nimelt soome keelt rohkem kui mõnda üksikut sõna. Nii me siis muutkui noogutasime või raputasime pead olenevalty sellest kui palju või mida me aru saime.