Pinges. (Järelblogi)

Tegelikult ma olen nüüd päris mitu nädalat blogikirjutamist jätnud vahele ja vaja teha VÄGA PIKK blogipostitus.

Tahtsin tegelikult Suure Papa uuest laulust rääkida. Iseenesest pole Pätiplika väga hull või vastik laul. Sellel pole lihtsalt hea flow, aga samas on sõnad super (Y). Nüüd sain endale ühe väga hea tutvuse ja arvatavasti saan oma ühe unistuse täide viia. Ma hakkan covereid lindistama. Üks väga hea produtseerija, kes leidis ülesse mu tänu Facebook'is asuvale tutvuste grupile, küsis juhuslikult mu hobide kohta ja sai teada, et mulle meeldib tõsiselt laulmine. Saatsin talle ka klipi, kus laulan ja mis ma kuulsin. Mul pidi väga hea hääl oma vanuse kohta olema. Ta ütles, et võibolla on isegi võimalik, et saan tema laulus refrääni laulda, mis oleks minule muidugi suur kogemus ja areng ka edaspidise jaoks :). Ja kes teab, mis järgmise aasta Superstaari otsingutest saab :).
Mul on vahepeal palju uusi tutvusi tekkinud ja ainult tänu sellele, et ma ei suhtle enam Keila rahvaga. Tegelikult mul on selle üle isegi hea meel. Ma vaatan oma tulevikku hoopis teise pilguga. Olen vahepeal ka viisakust õppinud ja suhtlen paljude inimestega vabamalt ning kindlamalt, kuid samas ei usalda teisi väga.
Ma tegelikult igatsen oma vana kooli ja neid klassikaaslasi. Meil oli väga ühtehoidev klass ja üksteise kallal näägutamist oli vägagi vähe. Kõik said alati hästi läbi ja kellegil ei olnud sinust eelarvamusi. Mulle tegelikult ei meeldi õpetajatepoolne üldistamine ka. Toome näiteks Paltseri. Kui sina pole tema tunnis kasvõi ühe korra kaasa teinud, siis tembeldab ta sind laisaks ja lohakaks õpilaseks, kes muidugi suitsetab ja joob ja on halvas kambas. Ma tahakski õpetajatel siiralt südamele panna, et nad ei üldistaks õpilasi nende võimete järgi ja ei võrdleks neid teiste endavanustega.
Mul on tegelikult Mihklist ka kahju, kelle ema õpetab talle kaks tundi ühte venekeelset sõna, ag ata ikkagi ei taipa, mis see on :D.(See ei olnud tegelikult halvustavalt mõeldud) :D.
Ma käisin ükspäev pildistamas, sest nagu kõik teavad, mul ei ole Keilas sõpru :D. Või noh, tegelikult Andu ja Karli on :D. Karli ongi vist ainuke vastassoost isik, kellega ma Keilast üpriski hästi läbi saan ja see on hea, et meiel mõlemale meeldib pildistada. Käime mõnikord koos Terko juures metsas pildistamas :).
Mulle on tegelikult hakanud vahepeal ka üks väga tore kutt silma :). Ta on väga meeldiv, sõbralik ning hea iseloomuga :). Mulle meeldib tema juures lojaalsus, mis on minu jaoks väga turn-on.
Siin peaks olema vist, võibolla, täiesti kindlalt üle kolmesaja sõna :D. Aga samas ka ei pruugi. Ah, vahet pole! Niivõinaa, mul see veerand jälle blogidega halb seis :D.

Tsaukibläu, teie natuke hull Christel!