Järelblogi 7

Ma istusin maha ja nutsin ning igatsesin sooja kodu.Siin ma küll surra ei taha.Kui järsku kuulsin ma mingit häält:SINU SURM ON KINDEL NII VÕI NAA.SA SAAD VALIDA KAS SA SURED SIIN KOHE JA PRAEGU VÕI SURED SA KOLME PÄEVA PÄRAST! Ma arvasin, et äkki on see mingi nali.Mismõttes ma saan surma?Lihtsalt lampi või?!Kuid siiski olin ma hirmul ja piuksusin:,,Kui te nii lahke olete siis kolme päeva pärast,,
Ärkasin oma voodis.Kas tõesti oli see ainult uni?Jumal tänatud.Kuid siis tundsin, et midagi on mul peos.See oli paberi lipik100.KOLM PÄEVA.Oli seal kirjas.See siis ei olnudki uni?Oh ei.Mida ma nüüd teen?Kellelegi ei saa midagi rääkida ka.Muidu mõtlevad, et olen hulluks läinud.Mul voolas põselt pisar.Ma ei tahtnud surra.Panin riidesse ja läksin sööma.Tänasin oma ema toidu eest siiralt..