Kohutav

Aeg läheb nii kiiresti. Alles oli esimene september, nüüd juba viimase veerandi keskpaik. Ilmad on nii mõnusad, kevad on ilusaim aeg Eestis. Ja just nende ilusate ilmade pärast on hetkel koolis nii raske. Vähe sellest, et meil on tulemas austerlased ja peamnende tulekuks ettevalmistusi ning plaaane tegma, peame me veel niimoodi õppima, et nende siin viibimise nädala tõttu me teistest maha ei jääks.
Raske on sellisel kaunil nädala vahetusel nagu oli see nädal, koolitööle keskenduda. Miks ei võiks suvi juba siin olla? Tahan ujuda ja päevitada, marjukorjata ja kaua magada. Aga ei reaalsus on hetkel vene keel ja matemaatika. See on tegelikult üsna haige mida meist koolis oodatakse, kõik õpetajad tahavad, et oleksime nende aines parimad, igas aines parim on väga raske olla. Aga sellega ei arvestata.
Mõtted suvest hoiavad mind õnnelikuna. Nii ootan juba soojasi ilmi, päikest ja rõõmu. Igatsen meie Soome kodu, Kus mul on valge ja sinisega tuba ja lõputuid aasasi täis sihitult liikuvaid faasaneid. Seal saan koguaeg isaga koos olla ning uusi asju õppida, teda aidata ja niisama kogu Vanantaga ilu nautida.
Austerlaste tulekuks on meil nii palju plaane. Esmatähtis on neid randa viia. Austrias sai selgeks, et see on Naomi suurim soov. Veel tahame külastada loomaaeda ja teletorni. Ent ühtlasi tahan veeta temaga palju aega looduses, metsas. Näidata talle kõike seda mille üle saame uhked olla.
Lisaks tahan anda talle maitsta Eestile omapäraseid toite, kohukesi ja  musta leiba jne.
Selline oli minu blogi, mis vastas järgi ka eelmise nädala oma :)
Palju päikest!