JÄRELBLOGIIIIIIII

Vahest tahaksin murduda ja lehvitada valget lippu. Elus on tihti neid hetki kus tunneb iga viimane meist, et enam ei jõua ja oleme endaga puntras. Jõuetus vaevab nii vaimselt ja füüsiliselt, ei leidu ainsatki põhjust miks pingutada. Puudub tunne, et olla õnnelik.. Maailm on ümberringi hall ja kõik tundub olema sama.. Iga hommik ärkad ühe sooviga, et leida endas ülesse uuesti see päike.. Mis varem säras ja andis lootust, et igas päevas me kohtame vähemalt killukese imelisust. Päevad venivad... tunne, et ei tahakski voodist väljuda ja jääda lihtsalt lebama. Kas me veel siis elame? Elame ilmselgelt, kuigi sisemiselt võime olla sellises staadiumis lühikest aega.. pikka aega...  vaimselt loobunud ja viibime varjusurmas. Varjusurmas kus keha täidab oma ülesandeid... Tegutseme harjumusest.. Sööme, hingame, joome ja käime koolis või tööl. Enamus meist ei taha kellegile kurta, et tunneme endas nii ja loodavad, et see läheb üle. Neil kõigil on üks sama küsimus nagu minul. Kas kõik saab korda? Pealt näha vaadatakse, et me naeratame ja olema jutukad, kuigi sisemuselt peame endaga võitlust. Üritame roomata välja tumedast august ja tunda ennast uuesti vabana. Milline on tunne on olla vaba? Kujutle, et kevadine ilm, päike ja pilvitu taevas. Sa jalutad ja võiksidki jääda nautima seda päeva. Sama on vabadusega, sest keegi ei taha meist veeta aegu, pimedas ja üksikus öös. Tegelikuses ei mõisteta, kui tugevad on need inimesed kes selliseid aegu läbivad ja veel suudavad naeratada. Me kordame neid samu aegu elus palju ja alati seisame samas küsimuses. Kas kõik saab korda? Peab ju saama, sest elus on vaatamata kõigest negatiivsusest palju rõõmu. Elus on imelisi asju nagu meie perekond, sõbrad, unistused ja mälestusi mida meenutada. Sina kes läbid samat aega nagu mina. Ära anna alla! Sinu olemasolu on vajalik ja Sind ootab iga õhtu.. iga hommik.. iga hetk, keegi kusagil. Keegi kes vajab Sind! Võitle ja naudi seda, et Sulle on antud elu!