Järelblogi.

Ma kirjutan oma mardipäevast. Mu mardipäev möödus igavalt ja venivalt Tartus tädi juures. Ma olin seal lausa kaks ööd ja päeva ning ma oleks peaaegu igavuse kätte ära surnud. No nüüd siis mardipäevast. Ma ise ei käinud marti jooksmas, vaid minu õde ja tädipoeg. Ma lihtsalt käisin nende kannul vihmavarjuga, sest täige suur padukas oli hommikust õhtuni. Igatahes mina olin enamvähem kuiv, sest ma ju olin vihmavarju all peidus, aga minu õde ja tädipoeg olid peale marti jooksmist nagu märjad kassipojad. Nad kumbki ei püsinud vihma eest minu vihmavarju all peidus, sest mu õde on kiire sammuga ja kõndis ees ära ning minu tädipoeg on veel väike ja jäi iga sammuga maha. Muidugi pidime teda õega järgi ootama ja ergutama, et ta ikka tuleks ja koju ei tahaks minna. Väljas oli väga külm ja jõudsime ainult mingi tund või poolteisttundi õues ringi käia. Mina ainult käisin kaasas, et neil kahel silma peal hoida ja pidin seega kogu aeg väljas passima ja ootama. Mina olin ainukesena nagu külmavares kui see põrgu värk läbi sai. Selle ajaga aga said nad siiski päris suure kommisaagi. Mina sain aga vist kõige suurema osa saagist endale, ma ei tea kuidas see juhtus, kuid minu tädipoeg on igati minu poolelt ja andis mõned kommid mulle mida ta ise ei tahtnud. No järgmine päev oli igav nagu esimene päevgi. Mu telefon oli paranduses ja ei saanud midagi teha. No mina igatahes ei käi enam vihmase ilmaga marti jooksmas, kui ma just ei pane ennast soojalt riidesse. Selline oligi minu mardipäev sellel aastal.