Minu Kiisu

Kuna mul sell nädalal midagi huvitavat ei juhtunud, siis kirjutan täna oma kassist. Minu Kass Kurry on minuga koos elanud juba ajast kui ta oli umbes kahe ja poole kuune. Minu õde leidis ta Viru Keskuse kõrvalt, näljas ja pundunud. Ta otsustas viia kassipoja Viru Keskuse küljel asuvasse poodi kus töötab mu ema parim sõbranna, lootusega, et keegi ta seal omaks tunnistab. Päeva lõpus helistas ema sõbranna õeale, teatega, et keegi pole kiisukest tahtnud, kuid oli külm, sügisene aeg ja nad ei tahtnud teda tänavale visata. Poest ei saanud keegi kiisut endale võtta, sest kõigil oli juba üks või rohkem kassi. Õel lähs süda haledaks ja ta otsustas kassi enda koju elama võtta- ajutiselt. Samal õhtul toimus õel emaga tõsine arutelu selle üle, kas kassi ei saaks minu rõõmuks meile koju tuua. Paari päevapärast, kui õde mind ja venda hoidis, tuli ta äkki ülemisele korrusele, pappkastiga, milles olid kassipoja krõbinad ja muud väikese kiisu hooldamise vahendid. Sain kohe aru mis toimus, olin endast täiesti väljas, rõõmust hullumas. Õde pöördus minu poole järgmiste sõnadega:''ta on väga väike, leitsin ta tänavalt''. Aitasin asju sättia, tegime kiisu toaks õe toa, et ta jõuaks ümbritseva ja meiega harjuda, paari tunni pärast tuli õemees.
Ta astus tuppa suure kastiga, ning asetas selle maha. Kummardusin kasti kohale ja nägin seda tibatillukest suurte roheliste silmadga loomakest, ahh saaksin ma seda tunnet uuesti kogeda, mida tuntsin siis... See oli minu elu kõige ilusam päev.
Edasi läks aeg nagu million korda kiiremini. Kurry kasvas ja kasvas. Läbi nende imeilusate viie aasta on mul olnud aga palju hetki kus kartsin, et kaotan ta. Kurryl on olnud palju haugusi: rästiku hammustus ja mitmed jubedad kaklemised naaberkassidega kõlavad tühisena selle kõrval, mida elasin läbi sel veebruaril. Kastreeritud kassina on Kurryl suur soodumus amoonium-magneesium fasforaat põie ´kividele, ja need oleksidki tal peaaegu tekkinud, õnneks saime õigel korral ravi, kuid ravi alguses ütles loomaarst mulle, kui ravi ei toimi siis ei ole enam midagi teha...
Olin šokiseisundis, veetsin Kurryga nii palju aega kui võimalik, võttsin iga päeva temaga kui viimast.
Kuid tänu kõige vägemale sai mu Kallikene terveks ja me elame õnnelikult koos elu lõpuni :*
PILDIL: Vasakul Kurry, paremal mu teine kass Pätu <3